Kukk või kana, noor või vana?

15220145_10154252359368160_8686785267606395875_n

Vietnam päev 36. Kõikidele kanaarmastajatele võin kinnitada, et enamus kaagutajaid ja kukehakatisi on täielikus maheurbanistlikus vabapidamises. Õhureostuse hetkeindeks 66 on ummistanud nende kapillaarid, mistõttu kanad on ilmselt hakanud hingama läbi naha. Antud isendi rinnalihaseid vaadates tekib kahtlus jõusaalide vajaduses, kui kõik see on saavutatav tänaval. Samas kuidagi on vaja ennast kohalike monstroossete rottide eest kaitsta. Söögiga muret ei ole, sest urbakaagud suudavad seedida ka suitsukonisid. Milline evolutsioon.

 

15268021_10154255081693160_6783277143333453809_n

Vietnam päev 37. Urbakaakude elu pole meelakkumine. Verised võitlused rajooni ainukese tibu pärast on igapäevased ja kestnud aastasadu. Romaanimaterjali on nii tuugalt, et keegi ei jaksaks neid läbigi lugeda. Pärast oleks muidugi hea laua taga naistega kukesuppi lürpides muljetada. Peaaegu oleks ise ka kukeboksi teinud, kui vargamutt jalga puhkavale turistile tuli külje alla tükkima. Õnneks sõitis mööda kohalik kingaviksija ja kehakeeles seletades käskis meil kottidel lukud kinni tõmmata ning vehkat teha. Loo moraal – kui muti ütleb tere ja pakub pähklit, siis on ta varas.

 

15267533_10154260298868160_4620010612593307748_n

Vietnam päev 39. Õigeid nurki valides tunduvad kohalikud turud ilusaimad kohad. Kogu selle värvide mängu juurde kuulub aga kohutav läppav lehk ja korralagedus. Kui käitud nagu just riiki saabunud lauajalg, siis on suurepärane võimalus osa saada turisti pluss viissada protsenti “allahindlusest” . Rotiarmeed on päeval end rahvamasside eest rentslisse peitnud, kuid päikese loojudes märkab teravam silm iga paarikümne meetri tagant vilgast siblimist. Turul käimine on seiklus ja seiklused on lahedad.

 

15356754_10154262811988160_6079757043646243602_n

Vietnam päev 40. Täpselt selline näeb välja ühe kilpkonna nägu, teades, et kõrvalt kostuvate noahoopide saatuslik heli jõuab talle järjest lähemale. Vähemalt ta kuuleb. Või kuulis. Umbes samasuguse näoga olin ma Kuuba sõprushaigla kõrvaarsti kulunud ukse taga, oodates, mida kõikvõimsal Vietnami meditsiinil pakkuda on. Kümne inimesega ühes arstikabinetis korraga ravitud saada on huvitav, kuid ilmselt tundis see kilpkonn oma viimsel teekonnal ka vähem piina.

 

15338732_10154266365743160_6084114291670753995_n

Vietnam päev 41. Ööd on siin mustad ja päike kukub nii kiiresti, et vesikloseti külastuse ajal on õues pimedaks läinud. See aga ei tähenda, et linnarahvas põhku poeks. Hordide kaupa inimesi hööritab parkides ratastel kõlarist tuleva rõlge mehhiko räpi järgi, üritades jäljendada mikriga juhendavat eestantsijat. Kõik tunduvad pensionieas olevat. Radikuliidiga võitlevad vanapaarid on võtnud koha sisse pargi teises otsas, kus salsa rütmide järgi puusaringe tehakse. Ja noored pidid ööloomad olema? Kirss tordil oli õhtu lõpuks muidugi see, et kaamera mälukaart päeva jagu pilte korstnasse kirjutas, jättes alles viimased 5 klõpsu. Isegi hästi.

Rohkem pilte järgmises postituses!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s