Final call for mr. Kaspar

15327231_10154273635368160_7849072075004723263_n

Vietnam päev 43. Õhtud lähevad järjest külmemaks ja raske vaevaga päevitatud Armani ujukate randid hakkavad kuluma. Kahekümne kraadiga päikest võtta tundub liiga ekstreemne ja linnapildis ehk ka kohatu, kuna kohalikud käivad juba sulejopetega. Tänavatele on ilmunud jõulukostüümid ja “Good Morning Vietnami” maikad on asendunud tutimütside ja kinnastega. Olen ma ikka Vietnamis?

 

15338664_10154283832018160_4953794598854019815_n

Vietnam päev 45. Vaid kilomeeter pealinna kesklinnast eemal asuvas jõeäärses banaanikasvatuses ringi kõndides kaob igasugune taju suurlinna ümbritsevast melust. Karvaseid ja sulelisi leidub siingi, kuid pigem on nad tagasihoidlikud ja ma ei olnud sunnitud ostma ühtegi diabeeti esile kutsuva suhkruümbrisega rasvapirukat ega mitmekordselt kasutatavat tikku. Kogu selle rahulolu varjutas kiiresti teadmine, et edasi on vaja liikuda mööda jõe kohal asuvat raudteesilda, mille jalakäijate tallaalune on tehtud kahe sentimeetri paksustest logisevatest aukudega betoonplaatidest. Vietnami ehitusinseneerinduse ja 2 korda pilbasteks pommitatud silla kombo torkis korralikult kaikaga adrenaliininäärmesse. Teinekord on targem vähem lugeda.

 

15420873_10154287609933160_9027204920443430413_n

Vietnam päev 46. Tänaval kommiraha eest grillitud austrite näost sisse ajamisest hakkan ma kindlalt puudust tundma. Arvestades seda, millise hooga kohalikud UNESCO maailmapärandist prügimäge üritavad teha, pole siin kandis varsti enam lootust mereande leida. Lokkav turism toob aga uhkelt pappi sisse ja vähemalt enamikul pole plaanis oma äriplaani muuta. Kalamehest, kes oma sissetulekust ilma jääb, on kruiisiärimeestel pohhui, sest aastatuhandeid seisnud saared jäävad ikka oma kohale. Rikkal valgel turistil pole aimugi, et kogu nende toodetud prügi pimeduse saatel lahte loobitakse ja ega paljusid vast ei huvitagi. Vinguv nägu tuleb ette siis, kui on aeg jalad vette pista, aga vastu vaatav ulpiv ollus ajab iiveldama. Vot sulle maailmapärandit.

 

15439912_10154291765398160_8865211209225334687_n

Vietnam päev 47. Vana ja uus on sunnitud tänapäeval käsikäes käima, kui just MKA kõrgelt haritud antiigiorganid muud ei väida. Tuleb meelde reisi keskel külastatud linn, kus noored kohalikud näitsikud kantseldasid ärajoodud punaste punnis silmadega krimpsus vanamehi. Tore vaadata, aga tegelt päris rõve. Lihtrahvas uuenduslikke ehitisi külastada ei jaksa, kuna nende raha kulub kõik võltsitud dollarite peale, mida iga jumala päev põletatakse, et kadunud vanavanaemale teispoolsusesse pappi saata. Surnud on ilmselt miljonärid ja Aasia kannatab ühe reostatuima keskkonna all. Pole kindel kui targad inimesed siin planeedil elavad.

15541659_10154312409828160_1771240512761011541_n

Vietnam päev ?. Ajataju on päev enne lendu täielikult kadunud. Lennujaama lähedal asuv hotell mõjub nagu Piirivalveameti väljasaatmiskeskus. Kõrvalolevasse rahvast pungil restorani sööma minnes kõlab üle terve saali naer. Ühejalgne mees laste kolmerattalisel tuletõrjeauto värvides igiliikuril teatab naeratades, et siin restoranis pakutakse ainult koeraliha. Usutavasti sugutungi tekitavat koeraliha pakub iga kolmas restoran. Libiido ajab ilmselt kohalikel üle ääre ja otsustan juuksed patsi panna, ning mütsi alla peita. Parem karta, kui kahetseda.

Varsti olen kodus.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s